Misasi on süda? Meie üha materiaalsemas maailmas leitakse üha rohkem, et süda on lihtsalt üks lihas, mis pumpab verd. Huvitav, et kui lihasena näeb süda välja suhteliselt inetu, kompleksne ja mitte eriti korrapärane, siis südame kujutis on samas lihtne, kergesti mõistetav ja sümmeetriline. Selle valguses ei saa jätta tähelepanuta, et südamest ei räägita enamasti üldse kui orgaaniliste rakkude moodustatud masinavärgist, vaid millestki enamast; millestki, milles me inimestena ilmneme. 

​

On kombeks öelda, et süda on hea või halb, raske või kerge, hale või rõõmus. Kui öelda, et süda valutab või kripeldab, siis sagedasti ei peeta silmas südame- ja veresoonkonnahaiguste sümptomeid, vaid muret. Süda võib seisma jääda, aga mitte ainult otseses mõttes, vaid nii, et ta hakkab hiljem – siis kui ta enam saapasääres pole – jälle korralikult tööle. Kui inimene tunneb süüd, siis see võib rõhuda tema südant. Mõnikord tehakse nii, nagu süda käsib. Mõnikord aga nii, nagu süda lustib või kutsub. Mis tähendab, et tihtipeale kantakse inimese tunded üle tema südamele: julge inimene võtab südame rindu, vihast keeb või uhkusest paisub just süda, mitte südame omanik. Sageli juubeldab ja laulab inimene seetõttu, et juubeldab ja laulab tema süda. Inimene saab haiget, kui ta murrab endal luu, aga ka siis, kui murdub ta süda. 

​

Niisiis – süda pole ainult lihas, vaid ka sõna. Väga oluline sõna. Sõna, mis tekitab meis tunde, nagu asuks inimese hing mitte tema ajus, vaid südames. Kuigi südame seest ega ümbertki pole veel hinge avastatud, ei tähenda see veel, et süda ei võiks hinge esindada, olla hinge sümbol. Sest isegi kui öelda, et hinge pole olemas, leiab palju selliseid inimesi, kelle südamele ei anna selline lause rahu.

​

Jaak Visnap on kunstnik, kellele süda igatahes rahu ei anna –seda lause mõlemas mõttes. Esiteks paneb Visnap töösse kogu oma südame – kuidas muidu oleks ta vorminud südame kujust endale kujundi? Teiseks on Visnap teinud midagi väga otsekohest ja lihtsat – andnud südamele sobiva mõõtkava, tõelise suuruse. Kuigi meie keeles käib nõnda suur osa meie mõtteid ja tundeid südame kaudu, siis pole ometi kellelgi tulnud pähe maalida südant sellises suuruses, mis vastaks ta tegelikule tähendusele meie elus. Kui lähtuda südamest kui lihasest, siis jääb ka suur süda inimese sisse varjule, aga kui lähtuda südamest kui kujundist, siis on loogiline, et süda asetseb mitte inimese sees, vaid tema ümber, tema tegudes ja mõjus.

​

Öeldakse, et nägu on hinge peegel. Teisisõnu: ma olen oma südame nägu. Mistõttu saab mõelda ka teistpidi: mu süda on mu tegelik nägu. Visnapi maalitud süda pole ainult sümbol, vaid tegelaskuju. Kui mõtleme südame ja keele seostele, siis on ju teada, et süda ei pruugi olla ainult hea, soe, kell ja kuldne, vaid ka kuri, kange, kõrk ja kivikõva. Niisiis ei saa Süda olla ainult positiivne tegelane, süda võib olla nii ingel kui ka nõid, omamoodi trikster, kes võib meid üllatada, alt vedada, meid hüljatagi, et meid siis ootamatult päästa. Aga mulle tundub, et Visnap ei maali südant võib-olla üldse positiivsete ja negatiivsete tunnete skaalal, vaid pisut kaugemal. 

​

Tema jaoks on kõige olulisem, et süda oleks vaba.

​

Jan Kaus